Otsi Leheküljelt

Info üürimisest

Info Eestist ja Lätist

Puhkusekogemus

Suvilaomanikule

BALTCOTT MEEDIAS Et lugeda, mida Eesti Päevaleht kirjutab Baltcotti kohta, kliki siia.

Turismiinfo

TURISMIINFO: Läti

TURISMIINFO: Eesti

Võime Eestimaad jagada küll valdadeks ja maakondadeks, metropoliks ja perifeeriaks või siis lihtsalt ilmakaarte järgi. Seekord katsume oma isamaale vaadata natukene teise nurga alt. Uuema või hoopistükis vanema? Nii seda ja teist, sest maa jagamine viieks osaks tugineb iidsele kihelkondlikule jaotusele ja looduslikele piiridele nende vahel. Loomulikult on siingi piirialasid, mis võivad olla korraga ühel ja teisel pool. Nagu kogu me maagi on piiririik ida ja lääne, põhja ja lõuna vahel… Võib-olla tundub alljärgnev teile veidikene võõrastav, kuid, uskuge mind, oma tõetera leidub selli-seski vaatenurgas. Kes aga väga otsib, leiab siit ka vanad-tuntud Põhja-, Lõuna-, Lääne- ja Kesk-Eesti üles.

Meri ja maa moodustavad üheskoos meie maailma. Merelained uhuvad maad ning maa ulatub mereni. Nii see on ja Meremaa ning Mannermaa on kokku Eestimaa.

Läänemeri on meie väravaks laia maailma. Merelt tulevad võõrad ja külalised, puhuvad uued ja tundmatud tuuled. Meri ühendab meid teiste rahvaste ja kultuuridega. Selline on Rannamaa. Meri võib olla aga ka kui koduõu, turvaline lahesopp, kus toimetatakse igapäevategemisi ning elatakse suurte tormituulte ees varjus. Nõnda kulgeb Väinamaa rahva elu.

Mannermaal laiuvad metsad, kõrguvad mäed ning voolavad jõed. Metsamaal laiuvad metsad ja sood, mis ulatuvad mererannalegi välja. Mets on meie kaitsja ja rikkus. Metsamaa on justkui külatee ja kaubavärav meie lähimate naabrite juurde. Mäemaa, kõige lõunapoolsem viiendik, hoiab me meelt ja mälu, olles justkui talutee, mis jõnksleb talust taluni. Metsa- ja mäemaa, ranna- ja väinamaa vahel lookleb Jõemaa, hoides tasakaalu ja tarkust elamiseks, uue õppimiseks ja vana mäletamiseks… Nii säilib tasakaal Rannamaa tormlemise ja Mäemaa juurdlemise, Metsamaa tõtlemise ja Väinamaa mõtlemise vahel.

Ja kõik see kokku on Eestimaa, viiest killust moodustatud mosaiik, iga kild erinev kuid samas ka sarnane. Võttes ära kasvõi ühe killu, kaob tasakaal ning vitraaø pudeneb laiali. Õppigem tundma oma maad, hoidkem ja kaitskem teda. Rahu ja tasakaal, areng ja muutumine, iseendaksjäämine - see on me tulevik. Nuusutagem maailma tuuli, kuid tulgem alati tagasi, et rännata ühelt viiendikult teisele…

Idee autorid: Eesti Ökoturismi Ühendus, EAS Turismiagentuur
Tekst: Teet Koitjärv
Teemaillustratsioonid: Juss Piho

Meri on värav

Sest tõesti, kergem on nendes paikades elada hüljestel kui inimeselastel. Maa neelab vett oma janu pä-rast ja tõuseb mere põhjast otsekui loomise päevadel, ning saared muudavad ennast neemedeks, väinad jõgedeks, aga lahesopid järvedeks, nõnda et Genesis ja loomise imed on alati meie silmade ees. (Aino Kallas Reigi õpetaja).

Meie meestele on naine ja laps kallid, aga kas õigus kallis ei ole? Kas parem põlv kallis ei ole? Kui mehed õigust taga ei päri, kes peab siis pärima? Kas naised ja lapsed?… (Eduard Vilde Mahtra sõda).

Mistõttu kohe pärast asutamist tõmbas [Tallinna] linn kaubandust iseendast sedavõrd ligi, et ta elanike arvult päevast päeva kasvas, kes kauplemise läbi suure rikkuseni jõudsid, ja kirikute, kloostrite, elumajade, vallide ja müüride osas suurepäraselt välja ehitati. (Adam Olearius Uus Pärsia reisikiri).

Meresinine Rannamaa on meretuultele valla. Kord räsivad teda tormituulte iilid, kord aga toob kosutav tuulepuhang siia värsket õhku, uusi mõtteid, laia maailma salapäraseid lõhnu… Juba iidsetest aegadest alates on Rannamaa võtnud vastu inimesi ja vahendanud kaupu igast ilmakaarest. Hansalinn Tallinn ja piiskopilinn Haapsalu on ühe-aegselt mälestusmärgid rikkast ajaloost kui ka tunnusmärgid avatusest ja arengust. Tallinn ja Helsingi seisavad kõrvuti ning mäletavad ühiselt aegu, kui Padise kloostri mungad oma maadel Soome lahe lõuna- ja põhjakaldal askeldasid.

Rannamaalt on valitsetud ja rannamaad on valitsetud. Teinekord kaugemaltki kui Raikküla kärajatelt. Muistne Iru, Toompea, Varbola ja Keava, aga miks mitte ka täna-päevane Paldiski ja Ämari, on vaid üks osa siinsest kaubateede kaitsevõrgustikust. Võõrad keeled ja võõrad inimesed on Rannamaal igapäevased, kuid ka eesti keelt on siin alati au sees hoitud ning Kullamaa kirikhärra oli tänaseni säilinud pikemate (põhja)eestikeelsete tekstide auväärne ülestähendaja.

Aga Rannamaa inimene? Mehed Anijalt ja Mahtrast on osanud õigust nõuda ja selle nimel ka karistust kanda. Tänapäeval kipuvad ühed Rannamaa inimesed teinekord laia maailma vaadates oma koduse looduse unustama, mistõttu jälle teised Rannamaa ini-mesed nii Tallinnas kui Hiiumaal püüavad inimest ja loodust, minevikku, olevikku ja tulevikku, maaelu ja kaasaegset tehnoloogiat kokku siduda ning ka naabritele midagi uut ja huvitavat pakkuda. Tuul võib ka Rannamaa mõtteid ja soove laia maailma len-nutada…

Inimene ja Loodus on aastasadade jooksul Rannamaa paesele maale üheskoos loopealsed kujundanud ning nii mõnigi siinne jõgi peab mõistlikuks teinekord maa alla peitu pugeda.

Rannamaa on tõtlik, vastuvõtlik, avatud ja pidevalt muutuv. Rannamaa on ajastaega olnud vahendaja sisemaade ja maailma vahel. Rannamaa meri ja taevas on kui värav laia maailma, kaugustesse ja meelitavasse tundmatusse.

Meri on koduõu

Ma pole näind / nii sinist merd / veel oma maises elus. / Ja pruunes kuhilates kuivab hein / ja haavik väreleb kui värihein. (Aira Kaal Teekäija rõõmud kogust Üks tigu ilma majata).

Säärast liikide küllust niivõrd väikesel pinnal esinevat ainult siin. Ja vaadates kümneid tundmatuid taimi, mis on õitsenud, õitsevad ja hakkavad õitsema, aimates, milline värviderikkus valitseb siin juuni alguses ja enne heina, tekib imelik nõutuse- ja kahjutunne. (Juhan Smuul Kirjad Sõgedate külast).

Sügavkollasel Väinamaal keerleb elu rannas ja saartel ja laidudel, sõnaga väinade ja lahtede ääres. Väinamaa on kerkinud merest ning meri on praegugi siinkandis koduõuel. Merele on mindud ja merelt on tuldud, merelt on ka tulemata jäädud… Siiski on siinne meri kodune ja omane.

Üle Väinamaa puhuvad soolased meretuuled ja lendavad linnuparved, küll põhja, küll lõunasse, peatudes siin puhkamiseks ja kosumiseks. Matsalu, Vilsandi ja Linnulaht, kuid samuti Sõrve säär, on vaid tuntumad peatuspaigad neile.

Väinamaale olevat lennanud Metsamaalt Ebaverest müütiline jumal Tarapita ja nüüd on selles paigas Kaali järv.

Väinamaa on olnud aegade hämaruses värav, kust tuldi ja mindi nii kaubareisidele kui sõjakäikudele, nagu viikingitel kombeks. Muistsed linnuseasemed Valjalas, Lihula ja Soontagana mäletavad veel neid aegu. Siinsed kirikud, olgu need siis Muhus või Valjalas, Mustjalas, Karjas, Kihelkonnas või mujal, on auväärsed ja eakad, sest just Väinamaa kaudu tuli ristiusk Eestimaale. Kuressaare loss seisab praegugi uhkelt, kuid Lihulas on ajahammas alles jätnud vaid varemed. Praegu on aga Väinamaa lahke ja avatud koduõu, kus saare taatide mõnus jutukõma õllekapa juures muistsetest aegadest pajatab või Kihnu naine triibulise seeliku lehvides lambaid koju ajab…

Siin on meie looduskaitse häll, sest just Väinamaa läänepoolseimas servas on Eesti vanim kaitseala, tänane Vilsandi rahvuspark oma saarte ja laidude, randade ja viltuva-junud tuletorniga.

Loodus ja traditsioonid on Väinamaal au sees. Looduse ja traditsioonide pärast tullakse Väinamaale lähedalt ja kaugelt, sest just neid asju kipub tänapäeva ilmas väheseks jäävat.

Meri kui külatee

Need olid mannermaa rannad, põhjas Soome, lõunas Eesti oma. See oli ainus koht maailmas, kust mõlemad rannad ühel hoobil kätte paistsid… (Friedebert Tuglas Soome sild raamatust Aja kaja).

Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga. (Anton Hansen Tammsaare Tõde ja õigus I).

Lossimäed (nagu punnis hiiglaseigemed) kippusid lõunast laiguti haljendama, aga olid põhjast, mõisa poolt küljest alles lumesooraga koos. Ja lossivaremete hall kivilaam tõusis nendelt taevasse nagu pool lõualuutäit purunenud hambaid. (Jaan Kross Rakvere romaan).

Hõõguvpunase Metsamaa süda on mets: männimets, kuusemets, segamets… Ja sood ning rabad ja helklevad salapärased laukasilmad neis. Kuulsaimad puunõud on ajastaega valminud Avinurme meistrite käte vahel ning Alutaguse, Lahemaa ja Kõrvemaa metsi tasub imetleda igaühel meist. Kuid Metsamaal on ka kevadised rohetavad orasepõllud, mis sügisel kollaste lainetena tuules hõljuvad. Siin on suitsevad vabrikukorstnad ning meie naabriteni viivad kauba- ja matkateed.

Metsamaa meri juhib rändurit külateena põhja, naabrite soomlaste juurde. Metsamaal olid kuulsa Viru sepa valdused ning Virumaa nimi on soome keeles muutunud kogu Eestimaad tähistavaks sõnaks. Kuusalu kandist kogus Elias Lönnrot vanu laule Kale-vala tarbeks.

Siit kulgevad ka iidset kaubateed itta, Venemaale, olgu siis mööda maad või mööda vett. Kaubaväravaks on Narva linn oma iidse Hermani kindlusega, mis vahib tõtt teisele poole mäslevaid Narva jõe vooge jääva Jaanilinna kindlusega. Alutaguse minevik on läbi põimunud sündmustest, mis alguse saanud nii idast kui läänest. Siin on liikunud nii Rootsi kuningaid kui ka asutatud Kuremäe õigeusu klooster, mis oma eheduse ja salapärasusega matkajaid köidab. Rikkast ja vastuolulisest minevikust annavad tun-nistust linnusevaremed Paides, Rakveres, Toolses, Laiusel, raskete lahingute paigad Sinimägedes ja Porkuni lähistel Loksal, samuti aga ka Sillamäe ja Kiviõli tööstuslinnad. Iidseid teid tähistavad kõrtsid Viitnal, Koerus, Jõhvis, kus väsinud teekäijad enne ja nüüdki puhkust ja kosutust leiavad. Peipsi läänerannikul Mustvees on aga säilinud vene vanausuliste kultuur kui saarekene kadunud aegadest.

Metsamaa rüpes on kasvanud ja kosunud eesti kirjakeel, mille auks Kadrinasse ausammaski püsti on pandud ning just Ebavere mäelt Väike-Maarja lähistelt olla lennanud jumal Tarapita Saaremaale. Metsamaa loodus pakub puhkust ja rahu nii Võsu, Toila või Narva-Jõesuu mererannal kui ka Peipsi põhjaranniku pikkadel liivarandadel.

Milline on aga Metsamaa inimene? Eks lugege Anton Hansen Tammsaaret ja ärge unustage vägimeest Kalevipoega, kes Neerutis põldu kündis, siit Soome sepa juures käis ning lõpuks Kääpa jões omaenda mõõga läbi hukka sai.

Metsamaal saab loodus ja tänapäeva rutakas eluviis kõige vahetumalt kokku, olles pidevas muutumises ning läbikäimises sisemaade ja välisnaabritega, jäädes sealsamas siiski kodukeskseks ja traditsioone hindavaks.

Jõgi kui koolitee

Ma lillesideme võtaks - / sind köidaks sellega, / sind köidaks sellega ühte, / oh õnnetu Eestimaa! (Juhan Liiv Ma lillesideme võtaks).

Kuid pihlakate ümber lokkavad ainult heinputked, orasrohi ja tulikad. Mõne sammu kaugusel algab põld noore nisuga, heljudes tasa nagu roheline vaip, millele tikitud kiirgavaid kalliskive - vihmapisa-raid. Tänava lõpul on karjamaa, mis eemalt paistab tiheda lehtpuumetsana. Veel edasi, tean, tuleb mustendav turbasoo. (Oskar Luts Vanad teerajad).

Tehkem seepärast mõistusega tööd, niikaua kui päev on ja Jumal meie tööd õnnistab! (Carl Robert Ja-kobson Rahva kasvatamisest).

Luharoheline Jõemaa on jõgede, järvede, metsade ja soode maa Läänemerest Peipsi järveni. Siin veeretab mere poole oma voogusid Eestimaa pikim jõgi - Pärnu. Siin laiuvad Soomaa, Alam-Pedja ja Emajõe-Suursoo niidud ja luhad, metsad ja sood. Siin tõtleb Navesti ja Emajõgi ning laiub rahulik ja unine Võrtsjärv.

Jõemaa on tarkuse ja tasakaalukuse maa. Rannamaa ja Metsamaa tõtlikkus ja tegusus ning Mäemaa ja Väinamaa alalhoidlikkus, tasasus ja mõtlikkus sulanduvad siin kokku tarkuseks ja tasakaaluks, puhkuseks ja mõttetööks. Siin on Tartu Toomemäe ja ülikoolidega, akadeemilise tasakaalukuse ja noorusliku energiaga. Siin on ka suvepealinn Pärnu oma turvaliste parkide ja alleedega. Nende vahel aga sõuab Viljandi paadimees, teeb neiule silma, tunnistajaks vaid iidse lossi varemed…

Jõemaa on teatrite ja kultuuri maa - Pärnu, Viljandi ja Tartu on need lülid ketis, mis moodustavad Jõemaa selgroo. Ja muidugi ka veinipealinn Põltsamaa, millest oleks äärepealt pealinngi võinud saada…

Lõhavere linnamäel on võidelnud oma võitlemisi Lembitu ning Kambjas alustas Bengt Gottfried Forselius, Rannamaa mees, koolmeistrite õpetamist.

Jõemaal on kantud esimesed kivid tänapäevase infoühiskonna vundamenti, kui Voldemar Jannsen Pärnus "Pärno Postimeest" ja Carl Robert Jakobson Kurgjal "Sakalat" tegid. Mõlemad suurmehed, vaieldes küll isekeskis tuliselt, andsid rahvale õpetussõnu, et tasa ja targu oma elu edendada ja tulevikku ehitada, talupõldu harida ja vaimupõllult umbrohtu välja kitkuda. Siin on Emajõe ööbik Lydia Koidula sündinud ja oma kauneimad luuletused kirjutanud. Jõemaal, Tahkurannas, on sündinud Konstantin Päts ning Jõemaal, Tartus, on elanud ja tegutsenud Jaan Tõnisson. Mehed, kelle elutööks oli Eesti riigi ehitamine.

Amme jõe ääres Palamusel on toimetanud Joosep Toots ja Raja Teele, köster ja õpetaja Laur. Kõikide nende askeldusi on oma tähelepanelikul moel pealt vaadanud ja üles tähendanud Oskar Luts… Igipõline tarkus, et kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga hästi, kulub igaühele meist marjaks ära. Siin on oma esimesed sammud astunud ka Eesti-Soome-Brasiilia filmimees Theodor Luts.

Rahulik voolamine ja mõõdukas liikumine on Jõemaa hinges. Tarkus ja tasakaal… Jõemaa on ühenduslüli, mis hoiab koos kogu Eestimaad.

Talutee mägede vahel

Ja siis liikus ta poolpõiki järvedevahelise tammini. Selle suus valendasid lumekuhilad nagu udusulised padjad. Vett polnud enam kuskil näha, ainult nende patjade sügavusest kostis veel nagu mingit sulinat. (Friedebert Tuglas Väike Illimar).

`Ilma ja inemiisi olõ alati pelänü', / a rämbsü pääle iks sülädä julanu'. (Kauksi Ülle kogust Kesk umma mäke).

Säravvalge Mäemaa on turvaliselt maailma tuulepööriste eest kuplite vahel varjus. Kui tormituul ka siiani jõuab, on tema jõud ja tigedus raugenud tasaseks silituseks, mis hoogleb üle järvesilmade, heinamaade, talude ja metsatukkade. Mäemaa mäed meelitavad aga talvel ligi säravvalget ja puhast lund, kottide kaupa tasahilju maale langemas…

Mäed siin on aga tõepoolest nõnda kõrged, et naabritelgi pole midagi vastu panna ja nõnda käiakse Suurt-Munamäge uudistamas lähedalt ja kaugelt.

Mäemaa on justkui turvaline talutee, küngaste vahel looklemas, naabrite juurde sisse põikamas ja lõpuks kena järvesilma äärde pidama jäädes. Mis sest, et setud kord aastas isegi oma kuningriigi välja kuulutavad, elavad nad ülejäänud aasta jälle võrukestega kenasti naabruses. See külatee jõuab otsaga välja Vene- ja Lätimaa rajale, kuid sealsedki üleaedsed on tuttavad, kellega mitmeid-setmeid kordi kaupa tehtud, koos kirikus ja surnuaias käidud, üheskoos poetrepil ilmauudiseid vahetatud… Siin ei mäsle jõgi naabrite vahel ega põrnitse kindlused vastakuti ega eralda ka merelained naabreid, nagu Metsamaal juhtunud on.

Mäemaa hoiab ja mäletab minevikku, meie juuri, ja jagab lahkelt oma varasalvest killukesi kõigile, kes siinkandis, Otepääl, Haanjas, Sakalas, Karulas, Paganamaal või Piusas rändavad. Laul on see sümbol ja viis, mis neid rikkusi meie ette toob. Laul ja leelo ehedal kujul, nagu siinsed memmed seda aastasadu teinud on.

Peale laulu heietab mälestusi ka savi, mis Mäemaa maapõuest välja tulles, osavate meistrimeeste käte vahel, pottideks ja nõudeks vormub. Ehk isegi liiv, mis ise klaasiks sulades, salapäraseid koopaid nahkhiirtele varjupaigaks ja inimestele uudistamiseks jätab.

Mulgimaa jõukusest on kujunenud legend ja August Kitzbergi kirjandusse kirjutatud Mogri Märt muutunud sümboliks. Milline see Märt siis ikkagi oli, kas kiuslik ja omakasupüüdlik rahajõmm või hoopis edumeelne talupidaja ja ärimees? Või üheaegselt nii seda kui teist? Selle üle tasub ehk praegugi juurelda, astudes Karksi ja Abja teedel, silmitsedes Helme lossivaremeid, supeldes varjulises Tündre järves ning põigates sis-se Halliste kirikusse.

Nagu Mäemaa loodus, on ka siinne inimene rahulik ja mõtlik, juuri ja möödanikku hindav ning austav. Alalhoidlikkus ja rahu on Mäemaa tunnussõnad. Selline rahu, et tunnetad aja voolamist ümber enda ja enda sees, kogu maailma ümber…